- Mari, kuidas Te sattusite Lokomotivi juurde? Te ju elasite Jõhvist üsna kaugel?
- Tegelikult sattusin Lokomotivi juurde üsna juhuslikult. Minul endal oli Jõhvis võrkpallitrenn ja ma märkasin, et kõrval saaliosas mängisid väikesed poisid jalgpalli. Kuna minu laps Romet oli sellel ajal juba 4 –aastane, siis otsustasin treeneri käest uurida, kas ma võin ta tuua ka nende juurde trenni. Treener (Irfan) ütles, et muidugi võib ja nii Romet trenni saigi toodud.
Alguses oli endal raske harjuda sellega, et tuleb mitu korda nädalas spetsiaalselt lapse trenni pärast Jõhvi sõita, kuid see tasus ära, sest lapsele meeldis. Tegelikult ma tahaksingi siinkohal öelda seda, et väikeste laste puhul on vanematel väga suur roll nende trenniharjumuse kujundamisel. See, kas laps jõuab trenni, sõltub suuresti just vanematest. Esimestel aastatel eriti. Kuid ma arvan, et see kõik tasub ära, eriti, kui lastel on peale trenni sära silmas.
- Kui praegu aega tagasi keerata, kas Te tooksite Rometi ikka Lokosse või valiksid teise klubi?
- Ma arvan, et minul läks klubi valikul väga hästi ja ma olen rahul, et Romet treenib just Lokos. Ei ole ühtegi klubi, kus ei oleks väikeseid või suuremaid muresid. Olles suhelnud lastevanematega, kes treenivad erinevates klubides tean seda.
Loko puhul meeldib mulle see, et tegelikult on klubi aastatega väga palju arenenud. Kui varem läksime kuskile turniirile ja vaadati, et kes see Lokomotiv veel on, siis nüüd meid juba teatakse. Ja meie lapsed on peaaegu alati väärikaid jalgpallilahinguid pidanud. Lisaks tahaksin väga tunnustada meie treenerite meeskonda, kes on klubiga kas praegu või varem seotud olnud. Meie treenerid on head spetsialistid – nad õpivad kogu aeg, treeningud on kvaliteetsed, arendavad. Harjutusi ei tehta seepärast, et ah, kuskilt nägin, et see võib olla kasulik vaid kogu õppetöö toimub läbimõeldult. Sellest, et treener on spetsialist annab aimu ka see, et vigastuste arv laste hulgas on suhteliselt madal. Ei tehta midagi sellist, mis võiks vigastuseni viia. Samuti olen rahul sellega, et klubi juhtkond on leidnud võimaluse trennideks Jõhvi Spordihallis, mis ei ole küll spetsiaalne jalgpallihall, kuid tänu suurele saalile on see üksainus Jõhvis, kus saab korralikult trenni teha. Väikestes saalides treenides jääks lastel võhma väheseks. Selles saalis saavad nad aga korralikult treenida.
- Mari – kes hakkas varem jalgpalli mängima – kas sina või Romet?
- Koolis sai ilmselt ise ka natuke jalgpalli mängitud, kuid tõsist jalgpalli hakkas siiski Romet varem mängima.
- Teil on väga sportlik perekond – sinu isa ja Romet – te armastate väga sporti. Millise spordiga te veel tegelete ?
- Isa ja Romet armastavad ka suusatamas käia. Samuti on Romet enda jaoks sellel talvel avastanud uisutamise ja hoki võlud. Suvi möödub Rometil ratta seljas. Koolis on ta lemmiktund kehaline kasvatus – senimaani ei ole täheldanud, et talle mingi spordiala erilisi raskusi valmistaks.
- Mida Rometi jaoks praegu tähendab jalgpall ? Kas ta peale mängude ja trennide vaatab jalgpalli televiisorist ? Kes ta lemmikjalgpallur on ?
- Jalgpall on tema jaoks esiteks meeskonnamäng. Oma tulevikku näeb ta jalgpallis ja loodab, et jalgpallist saab tema töö. Üks aeg ta ütles, et noh, kui mängijaks ei võeta, siis treeneriks saab ikka hakata.
Jah, ta vaatab küll erinevate klubide mänge – nii Eesti kui teiste riikide ja klubide mänge. Lemmikud on tal aja jooksul muutunud – mingi aeg oli Messi, siis Ronaldo, Aaron Ramsey, kohalikest mängijatest loomulikult hetke säravaim täht – Ragnar Klavan.
- Sa oled endale võtnud uue ameti. Nendel turniiridel, kus Romet mängib, teed sa vahel videointervjuusid nii vanemate kui lastega. Kas seda on huvitav teha ? Kuidas suhtuvad lapsed sellistesse intervjuudesse ?
- Minu arvates peab kajastama seda, mida lapsed teevad. See on tegelikult panus klubi foto – ja videoajalukku. Esiteks peaks klubi tegevus väljas poole nähtav olema. Klubisse, kus midagi ei toimu, ei taha ju keegi tulla. Teiseks – turniiridel võib hea õnne korral tabada väga palju lahedaid momente – miks mitte neid jäädvustada. Seni on kõik intervjueeritud nõus olnud, vastu pole keegi olnud. Lastel on ka lõbus olnud.
- Milline oleks kõige parem kink jalgpallilt aastal 2017 sinu jaoks?
- Unistada tuleb suurelt – kõige parem oleks, kui 2017 leitaks võimalus Jõhvi jalgpallihalli ehitamiseks. Usun, et see looks kindla vundamendi sellele, et mingi aja pärast mängiks Loko jälle Eesti Premium liigas.
- Aitäh intervjuu eest.
