On möödunud veidi aega, kui meie Roman Kožukhovskiy sai Sloveenia kõrgliiga klubi „Koper“ abitreeneriks ja me otsustasime teada saada, kuidas tal seal Jõhvist ja Eestist kaugemal läheb
-Tere Roman, räägi meile, kuidas sinust teada saadi ja kutsuti tööle nii tugevasse Sloveenia klubisse kui „Koper“?
Tere päevast! Ütlen ausalt, et sinna pikka ajalooga klubisse tööle kutsumine, oli minu jaoks väga ootamatu. Kutsuja initsiaatoriks oli peatreener MilanObradovitš, kellega olime ja jätkame ka edaspidi koolitust Ukraina litsentseeritud Jalgpalliliidu keskuses UEFA PRO-diplomi programmis. Kõige huvitavam on see, et me ei olnud varem tuttavad ja meil ei ole olnud kunagi sõprussuhteid, kuid juba õpingute ajal suhtlemise käigus, saime aru, et meil on ühised arengu väljavaated ja ühine arusaamine jalgpallist. Seepärast tema poolt minu sinna kutsumine oli eelkõige usaldus, suur vastutus ja uued väljakutsed.
-Kui jõudsid Sloveeniasse, kuidas võttis sind vastu meeskond ja klubi juhatus?
Klubi atmosfäär võimaldab päris kiiresti adapteeruda, tunda on juhtkonna ja kogu treeneri koosseisu toetust. Vaatamata keele barjäärile, treenerid suhtlevad omavahel Serbia keeles, kuid klubis- Sloveenia ja Inglise keeles, mängijad on nii kohalikud kui ka erinevate maade leegionärid, kõikidega leidsin kohe ühise keele, nagu ka enne teistes kollektiivides, kus olen töötanud. Suhtluse mängijatega sain kiiresti korda ja tunnen ennast tööst mugavalt.
-Kui kauaks ajaks on sul „Koperiga“ leping sõlmitud?
- Leping kehtib kuni järgmise aasta juulini. See on professionaalne spordiala ja kui meie töö ja tulemustega on juhtkond rahul, võib leping jätkuda.
-Kui palju erinevad Eesti MV Sloveenia omast? Milline infrastruktuur on klubidel ja kas nad erinevad paljus Eesti klubidest?
- Muidugi erinevused on olemas ja see ei puuduta ainult staadioneid ja õppeharjutus komplekse, kuid ka jalgpalli taset. Suurt rõhku pannakse järelkasvu ettevalmistamisele ja noorte inimeste õpetamisele ning muidugi on ka palju jalgpallureid leegionäre väga kõrge tasemega. Minu arvamus Eesti jalgpallist ei ole muutunud - ma usun sellesse töösse, mida teeb Eesti Jalgpalli Liit ja kelle presidendil on täpne nägemus ja täpne arenguplaan- nagu öeldakse samm-sammu haaval.
-Millised on sinu klubi ülesanded, kas jõuda meistrivõistluste auhinnalisele kohale ja võita selle riigi karikas või on mingid teised eesmärgid meeskonnal?
- Klubid, kellel on pikk ajalugu seljataga ja tugevad traditsioonid ning on juba kord olnud meistrivõistluste võitjad, panevad endale maksimaalsed eesmärgid. Meie eesmärk on eelseisval hooajal jõuda Euroopa karika võistlusele.
-Kas pere võtsid Sloveeniasse kaasa või jäid nad Eestisse? Kuidas kodus suhtuti sellesse, et lähed tööle teisse riiki?
Minu jaoks osutus minu pere toetus otsustavaks sammuks teisse riiki kolimisel, ükskõik kui raskekskujunenud see lahkuminek. Kuid praegu on minu kodu siiski Eestis, kuhu jäi ka minu pere ning kuidas tegutseme edaspidiselt, seda näitab aeg.
- Nagu me teame, toetad sa ka kaugelt meie meeskonda ja regulaarselt helistad meie meestele ning õnnitled neid võidu puhul ning toetad neid ka siis, kuid kõik ei lähe täpselt nii kui peab. Igor Šaškoviga arutate te treeneri momente, ehk sa annad talle ka soovitusi, kuidas parendada meie meeskonna mängu?
-Siiani pean ennast osa meeskonnast ja kus ma ka ei asuks, see tunne jälitab mind koguaeg. Poisse ma toetan väga ning suhtleme kellega rohkem, kellega vähem, kuid alati muretsen nende pärast tõsiselt. Teisele küsimusele vastan ma nii: Igoriga võime me arutada mõningate küsimuste üle, kuid otsuseid võtab ta ikka ise vastu. Mulle meeldib tema nägemus ning kuidas ta muretseb poiste pärast ning kuidas ta annab endast oma tegevusse kõik. Olen tema suhtes kindel ning soovin talle ainult kõike kõige paremat ning ta teab, et kui ta vajab minu abi, võib ta sellele alati loota.
-Kas sa planeerid kunagi Eestisse tagasi tulla, või vähemalt tulla siia meile külla?
-Eesti on mulle väga palju just professionaalses arengus kaasa andnud ning ka mina andsin talle kogu oma jõu ja teadmised ning kogemuste juurde saamisel, saan anda endast hiljem veel rohkem. Edaspidi oleneb kõik muidugi töö pakkumistest. Praegu on seal minu pere ning sellepärast ei hakka ma mitte külas käima, vaid tulen vahelka koju.
Mida sa soovid kogenumatele ja päris noortele jalgpalluritele, töötasid sa ju meil ka jalgpallikoolis treenerina?
Väga meeldiv on olla selle inimese rollis, kelle ümber on nii palju inimesi, kellest mul ei ole ükskõik. Iga jalgpallur, lapsevanem-kellega mind midagigi seob, ning ei ole tähtis, kas see on täiskasvanu või väike, soovin mitte ainult sportlike saavutusi, vaid kõike kõige paremat. Muidugi olen ma eriti tänulik oma juhile Sergei Ivanovile. Lokos töötamise ajal tundsin ma kogu aeg tema piiramatut usaldust ning loomulikult iga treeneri ja iga inimese jaoks on see väga tähtis. Soovin edu, ja heaolu Lokomotivile!
